Tehnilised spetsialistid ajateenistuse kogemusest - Primend Tehnilised spetsialistid ajateenistuse kogemusest - Primend

Primendi meeskonna kaks tehnilist spetsialisti – Henri Niinepuu ja Jass Jürimaa – täitsid Kaitseväe kohustust ning läbisid hiljuti ajateenistuse. Noormehed on töörütmis tagasi ja jagame veidi nende vaatenurka ja kogemust kõigi huvilistega.

Mis tunne oli kuulda, et peate töö pooleli jätma ja ajateenistusse minema?

Henri: Teadsin, et kutse kunagi tuleb ja kunagi peaksin minema. Peale arstlikku kontrolli anti võimalus valida: kas lähen 28 päeva pärast kaitseväkke või lähen jaanuaris, kus ma oleksin terve suve aega teenimas. Valisin juuli kutse, et saaksin ajateenistuse võimalikult kiirelt eest ära ja suvist aega jääks kõige rohkem.

Jass: Tööle tulles ei olnud mul aimugi, et paari kuu pärast kaitseväkke lähen. Peale tööle asumist läks aega komisjoni kutseni umbes kolm nädalat. Võtsin vastu otsuse, et kui peab minema, siis teen selle pigem kohe ära. Põhiline kartus oli, et äsja õpitud eriala mida tööl rakendada sain, läheb aastaga meelest.

Rääkige meile oma kogemusest Kaitseväe ajateenistuses.

Henri: Alustasin teenistust Kalevi Jalaväepataljonis, kuna see tundus koht, kus oleks kõige rohkem tegevust ja saaksin ka füüsilist vormi hoida. Alguses ei olnud ma harjunud, et kell 6:00 ärkan ja kell 21:00 valmistun magamaminekuks. Sellise rutiiniga õnneks harjus kiirelt ära, kuna SBK (Sõduri baaskursus) ajal ei olnud linnaluba asi, mida me oleks väga näinud. SBK kestis kolm kuud. Peale SBKd läksin NAKi (nooremallohvitseri kursus) edasi. Kui SBK ajal tundus päevakord tihe ja vaba aega ei olnud eriti, siis NAK’i kursusel muutus asi veel kordades tihedamaks. Iga päev oli õnnestunud, kui teadsid, et saad rahulikult metsa asemel 8h kasarmu voodis magada. NAKi ajal oli kaitseväe kõige suurem pingutus: tuli halbade ilmaolude, raske varustuse ja unepuudusega läbida rännak, mille pikkus oli 105km. Pärast rännakut polnud väeosas vist ühtegi ajateenijat, kes poleks longanud. Pärast NAKi läksin Tapale. Väga võõras oli seal linnakus olla, kuna päevakord, distsipliin, tegevväelaste suhtumine ja loomulikult toit oli kordades meeldivam. Linnaloale saime igal nädalavahetusel. Tapa rahuliku tempoga teenisin seal Siili alguseni. Siis saadeti mind Lõuna-Eestisse, et seal teise brigaadi all Siil läbi teha. Huvitav oli see, et terve Tapa teenistuse õppisin (5 kuud) ühte ülesannet, kuid terve Siili sain hoopis midagi muud teha. Peale Siili hakkasid juba vaikselt reservi tunded peale tulema. Viimasel teenistuse päeval oli tore näha, kus kõik ajateenijad olid üllatavalt õnnelikud ja pean ise ka tunnistama, et väravast välja saades hakkas väga kergendatud tunne.

Jass: Ajateenistuse läbisin õnneks kodukoha lähedal – Vahipataljonis. Vahipataljon kuulub sõjaväepolitsei koosseisu. Pataljoni põhiülesanded on sõjaväepolitseiüksuste ettevalmistamine ja kaitseväelistel ning riiklikel tseremooniatel osalemine. Mina isiklikult jaoülemaks ei läinud ja läksin sõjaväepolitsei erialale. Väljaõpe oli põnev – õppisin kasutama erivahendeid nagu nui ja käerauad. Teostasime isikute, autode ja majade läbiotsimisi. Harjutasime enesekaitset nii nuia kui kätega. Samuti oli väga huvitav osa massirahutuste mahasurumine. Pool aastat olin meie kompanii kuulipildur, mis tundus alguses suure väljakutsena, sest olin põhimõtteliselt meie rühma kõige väiksem mees, kuid sain sellega suurepäraselt hakkama. Teenistuse jooksul seisin 200 tundi Vabariigi Presidendi lossi ees, käisin 27 korda tseremoonial. Kuna käisin tseremooniatel ja Presidenti valvamas rohkem kui enamus, siis sain ka selle eest teenetemärgi mida saavad vähesed. Kaitseväe lõpuks sain ka tubli teenistuse eest kapraliks, mille teenisid välja ainult viis inimest meie kutsest. Üldiselt jäin kaitseväega rahule – õppisin palju uusi asju ja sain häid tutvusi.

Kas ootasite tööle tagasitulekut?

Henri: Teenistuse ajal tuli väga suur soov tööl tagasi olla ja paar korda käisin isegi kontorist läbi, et vaadata, kuidas kontoris läinud on. Nüüd olen tööl olnud nädal aega ja tekib tunne, nagu poleks isegi eemal olnud, kuna kõik tagasi meelde tulnud ja vana töö rutiiniga ära harjunud.

Jass: Tööle tagasitulekut ootasin väga. Teadsin, et tänu kaitseväele ei ole enam probleemiks vara ärkamine ja pikad tööpäevad. Igatsesin oma eriala väga, sest kaitseväes arvutis olla ei saanud üldse. Teadsin, et kolisime uude kontorisse, seega ootusärevus oli suur.

Kuidas taas-sisseelamise protsess on läinud?

Henri: Nüüd olen tööl olnud üle nädala ja tekib tunne, nagu poleks isegi eemal olnud, kuna kõik tagasi meelde tulnud ja vana töö rutiiniga ära harjunud. Kui peaksin valima, siis igal juhul valiksin oma kontoritöö mingi muu ameti asemel, kuna kaitseväes sain aru, et soojas kontoris meeldivate kolleegidega on väga mõnus olla.

Jass: Peale esimesi töönädalaid võin õelda, et hea on tagasi olla, teha seda mis mulle meeldib. Motivatsioon on laes ja olen põnevil, mis tulevik ette toob.

Varasemast tuttavad näod on meie spetsialistide ridades tagasi ja igati valmis kõiki kliente abistama. Jõudu poistele oma töös!